Vahel teen ma midagi poodi. Vahel teen lihtsalt sellepärast, et mõte tuleb pähe ja rahu enam ei anna.
Ja vahel teen kingituseks.
Seekord sai sünnipäevaks kaelakee minu poja pruut. Või noh, mina ütlen vahel minia, kuigi ametlikult veel ei ole 😄
Kaelakee heegeldasin loodusvalgest puuvillasest lõngast ja panin kokku eraldi lillemotiividest. Iga lille keskele sai pärl ning pärlid läksid ka rippuvatesse kaunistustesse.
Kaela taha ei tahtnud ma tavalist paela ega ketti. Sinna tulid samuti pärlhelmed ning kinnituseks väike kruvikinnitus.
Kui kaelakee laual valmis kujul ees oli, tundus ta juba päris suur.
Aga nagu selliste asjadega ikka, laual vaatad ühtmoodi ja inimese kaelas hoopis teistmoodi. Kaelas loksus kõik kuidagi paika. Lilled moodustavad V-kuju, pärliread liiguvad koos ehtega ja alumine motiiv jääb pikemalt rippuma.
Ja vot siis vaatasin küll, et jah, niimoodi ma seda mõtlesingi.
Kõige naljakam on muidugi see, et pärast nende V-kaeluse kraede tegemist kirjutasin ma alles, kuidas Pinterestist jäi silma midagi krae, maniski ja ehte vahepealset.
No näed.
Ei läinudki kaua. 😄
See siin ei ole enam krae. See on juba päriselt kaelaehe.
Ja mis veel hullem: nüüd, kui üks on valmis, hakkab aju loomulikult sosistama, et aga kui teeks teistsuguste lilledega…
Ei.
Praegu ei tee.
Vähemalt täna mitte. 😏
Bim ja Maimu
Maimu vaatas kaelakeed.
„See on ju päris pidulik,” ütles ta.
Bim vaatas ka.
Pärleid.
Lilli.
Ja siis mind.
„Mis?” küsisin.
Bim ei vastanud.
Maimu vaatas teda.
„Ta ilmselt mõtleb, mitu pärli sa järgmise asja külge veel kavatsed panna.”
Vaatasin kaelakeed.
„Piisavalt.”
Bim sulges silmad.
Maimu noogutas.
„Seda ma arvasingi.”