Minu nimi on Tiina ja oma käsitööpisiku sain emalt. Sündinud olen Vormsil – saarel, kus meri, tuul ja vaikus on osa igapäevast. Arvan, et just sealt on kaasa tulnud ka minu rahu ja vajadus midagi oma kätega luua.
Juba päris noorena õppisin õmblema, tikkima ja kuduma. Heegeldamine tundus alguses täiesti üle mõistuse keeruline, aga kui lõpuks selgeks sain, siis avanes täiesti uus maailm. Ema oli alati see, kes õpetas, näitas ja aitas. Tema tasemele ma vist päriselt kunagi ei jõua, aga loodan vähemalt sama kannatlikuks ja osavaks saada nagu tema oli.
Kõik minu käsitöötegemised on elu jooksul käinud pigem hooti. Õmblesin vastavalt vajadusele, tikkisin igasuguseid asju ja kudusin kampsuneid kogu perele. Üks minu kootud Muhu mehe vest rändas isegi USA-sse kingituseks. Kõige suurem tikkimistöö oli rahvarõivapluus, mille tegin ajal, kui laps oli alles väike ja elu käis täiskiirusel. Olin siis alla kolmekümne ja ausalt öeldes tundus tol ajal, et midagi võimatut lihtsalt ei eksisteeri. 😄
Hiljem tuli periood, kus kudusin linikuid ja salle. Heegeldamine algas samuti linikutest, edasi tulid juba kardinad ja tellimustööd tuttavatele ning sugulastele. Suurimaks ja siiani kõige armsamaks tööks pean aga oma suurt valget pontšot.
See oli suur töö ja võttis omajagu aega, aga olen selle üle siiani uhke. Vahel peetakse tänaval kinni ja kiidetakse ning ega ma salata saa, et see teeb südame soojaks küll.
Siis tuli aga pikk vaikus. Peaaegu kümme aastat.
Õmblusmasin seisis niisama, vardad kadusid kuskile ära ja lõngad ootasid kappides paremaid aegu. Vahepeal mõtlesin küll, et võiks midagi teha, aga enamasti jäid need ainult mõteteks.
Mõned aastad tagasi jõudis käsitöö kuidagi ise jälle minu juurde tagasi. Alguses tegin jälle lihtsalt perele ja kingitusteks, aga lõpuks sündis ka Tiina Butiik. Tasapisi kogunes töid nii palju, et ainult oma kappi neid enam panna ei saanud. 😄 Nüüd on mul nii oma blogi, e-pood kui ka Etsy pood, kuhu kogun kõik need tegemised, mis vardast, heegelnõelast või sõlmede vahelt sündinud on.
Praegu loon seda blogi ja oma väikest käsitöömaailma samm-sammult. Siia kogun kokku oma tegemised, pildid, õpetused ja mõtted. Mõne asja teen võib-olla kunagi uuesti, mõni idee ehk inspireerib kedagi teist.
Minu jaoks ei sünni ükski asi kiiresti. Kui midagi ei meeldi, harutan üles ja teen uuesti. Mõnikord mitu korda järjest. Just nii ma õpinki. Kannatlikult, aeglaselt ja omas tempos.
Aastate jooksul on minu tegemiste hulka lisandunud ka makramee, pitsilised sallid, heegeldatud päikesevarjud ja igasugused kodusoojust loovad esemed. Kõik need on tehtud käsitsi ja südamega. Ma usun siiani, et igal pistel ja igal sõlmel on oma tunne sees.
Ja siis on veel Maimu. 🙂
Maimu on minu blogi ametlik memmeke ja maskott – käsitsi heegeldatud vana hing, kes justkui valvab kogu minu käsitöömaailma üle. Ta on natuke nagu Vormsi ise: vaikne, rahulik, pehme ja omamoodi tark.
Vahel tundub, et Maimu istub kuskil kõrval ja noogutab vaikselt kaasa, kui ma jälle mõnda mustrit harutan või uut ideed proovin.
“Iga sõlm loeb,” ütleks Maimu kindlasti. Ja tal oleks õigus. 😄
Siit blogist leiabki killukesi minu tegemistest, vanadest ideedest, uutest katsetustest ja sellest maailmast, mis tekib siis, kui inimene lihtsalt istub maha ja teeb midagi oma kätega valmis.
