Kuus toolikatet. Kui keegi ütleb selle lihtsalt välja, siis ei kõla see nagu midagi erilist. Aga kui oled need kuus toolikatet ise heegeldanud, tead väga hästi, et mingil hetkel vaatavad sõrmed sulle otsa ja teatavad üsna üheselt: “Me ei heegelda täna enam mitte ühtegi silma.” Mis siis ikka. Kui sõrmed tahavad midagi teha, siis las…
Kuidas kõik algas Kõik algas tegelikult ühest telefonikõnest. Minia oli taaskasutuspoes, poeg mulle helistas. “Ema, siin on toolid. Kümme eurot tükk. Tahad?” Kas ma tahan? Loomulikult tahan! Meil on alati, kui kogu pere kokku tuleb, üks ja sama probleem. Inimesi on rohkem kui toole. Mõni veab teisest toast arvutitooli, mõni istub taburetil ja lõpuks on…
Punane Pesa Tarsani köis leidis lõpuks oma koha Mul on viimasel ajal tekkinud üks väike probleem. Või noh… tegelikult päris suur. Ma lihtsalt ei suuda Maximas allahinnatud lilledest mööda kõndida. Mõni pääseb minuga koju, mõni jääb poodi oma uut omanikku ootama. Nii on juhtunud, et kodus on lilli juba rohkem, kui aknalaudadel ruumi. Selle väikese…
Leeni ei räägi palju. Ta lihtsalt istub seal laua keskel – tasane, hele, pitsiline – ja ootab, et keegi paneks kannu tee peale ja võtaks aja maha. See heegeldatud puuvillane pitslaudlina on saanud nime “Lepalehe Leeni” mitte juhuslikult. Lepp on Eestis nii tavaline, et me tihti ei märkagi selle ilu. Nii nagu me ei märka, kui rahulik ja soe on üks lihtne valge…
Laudlina, mis voolab nagu palverännak – samm sammu järel, lillede vahel, valguse poole.
See heegeldatud laudlina sai nime oma lookleva ja õielise kuju järgi, mis meenutab roosikrantsi rada. Kolmest suurest roosamotiivist ja neid ühendavatest õrnadest lillekestest moodustub elegantne ja ainulaadne muster, mis sobib suurepäraselt pühade, kingituste ja kodukaunistuse juurde.
(ehk kuidas üks vaip mind peaaegu murdis, aga siiski alla andis) See vaip pidi alguses olema 1 meeter pikk. See ei ole kujundlik väljend. See oli konkreetne plaan. Mõõdud. Arvutused. Optimism. Tegelikkuses sai sellest 85 × 65 cm. Ehk siis uksematt, kes identiteedikriisis arvab, et ta on põrandavaip. Aga alustame algusest. Tihe muster sööb nööri nagu must…
Kõik algab väikestest sammudest – kroonleht haaval, südamik haaval, leht haaval. Heegeldad, lisad traadi kuju hoidmiseks, kinnitad iga kroonlehe õigesse kohta. Ja siis tuleb hetk, kus käes on varre tegemine – tugev traat, roheline kleeplint ja lõpuks kinnitad lilled potti. Mina panin põhja kipsisegu ja katsin päris orhidee mullaga. Nikerdamist jagub, aga lõpptulemus on seda…
Ostsin juba talvel Temust kardinad.Muidugi vaatasin laiust. Pikkuse peale… nojah, “küll sobib”.Spoiler: ei sobinud.Sein on 5 meetrit. Aken 4 meetrit. Mina ostsin 4 meetrit kardinat ja mõtlesin, et kõik on hästi.Sest ilmselgelt on täiesti normaalne panna sirge kardin 5-meetrise seina ette. Väga esteetiline. Väga loogiline. 🙃Kõrgusega panin ka täpselt nii mööda, kui panna annab. Tuba on 2,5 m…
Mõnikord hakkavad asjad elama oma elu. Näiteks vetsupaberi sisemised rullid, mis eelmisel aastal mul kapi peale tekkisid. Nad muudkui kogunesid ja vaatasid mind selle passiiv-agressiivse näoga, mis ütleb: “Kas me jäämegi siia või…?” Siis said jõulud läbi, tuli uus aasta, jaanipäev läks ka mööda ja nüüd on detsember jälle ukse ees. Aitab naljast. Sel aastal…
Selle mandala tegemiseks ei korjanud ma metsast ühtegi lehte. Kõik need lehed on heegeldatud lõngast – silmus silmuse järel, ikka keskelt väljapoole.
