Kuidas kõik algas Kõik algas tegelikult ühest telefonikõnest. Minia oli taaskasutuspoes, poeg mulle helistas. “Ema, siin on toolid. Kümme eurot tükk. Tahad?” Kas ma tahan? Loomulikult tahan! Meil on alati, kui kogu pere kokku tuleb, üks ja sama probleem. Inimesi on rohkem kui toole. Mõni veab teisest toast arvutitooli, mõni istub taburetil ja lõpuks on…
Punane Pesa Tarsani köis leidis lõpuks oma koha Mul on viimasel ajal tekkinud üks väike probleem. Või noh… tegelikult päris suur. Ma lihtsalt ei suuda Maximas allahinnatud lilledest mööda kõndida. Mõni pääseb minuga koju, mõni jääb poodi oma uut omanikku ootama. Nii on juhtunud, et kodus on lilli juba rohkem, kui aknalaudadel ruumi. Selle väikese…
(ehk kuidas üks vaip mind peaaegu murdis, aga siiski alla andis) See vaip pidi alguses olema 1 meeter pikk. See ei ole kujundlik väljend. See oli konkreetne plaan. Mõõdud. Arvutused. Optimism. Tegelikkuses sai sellest 85 × 65 cm. Ehk siis uksematt, kes identiteedikriisis arvab, et ta on põrandavaip. Aga alustame algusest. Tihe muster sööb nööri nagu must…
Ostsin juba talvel Temust kardinad.Muidugi vaatasin laiust. Pikkuse peale… nojah, “küll sobib”.Spoiler: ei sobinud.Sein on 5 meetrit. Aken 4 meetrit. Mina ostsin 4 meetrit kardinat ja mõtlesin, et kõik on hästi.Sest ilmselgelt on täiesti normaalne panna sirge kardin 5-meetrise seina ette. Väga esteetiline. Väga loogiline. 🙃Kõrgusega panin ka täpselt nii mööda, kui panna annab. Tuba on 2,5 m…
Selle mandala tegemiseks ei korjanud ma metsast ühtegi lehte. Kõik need lehed on heegeldatud lõngast – silmus silmuse järel, ikka keskelt väljapoole.
Mõnikord juhtub nii, et üks suur mõte veab teise kaasa. Kui olin juba end suurelt proovile pannud ja alustasin uhke uksekardinaga, siis tundsin, et vaja on ka midagi väiksemat – midagi, mis igasse tuppa sobib. Nii jõudsingi seinakaunistuste juurde – ja no ausalt öeldes, elupuud ei saa vist kunagi liiga palju olla. Sellised käsitsi tehtud…
Heegeldatud kardin, millele kulus aega 3 kuud peaaegu ja 900g heegelniiti.
