Kui e-poe ehitamiseks kulus poolteist aastat, siis selle sünniloo esitluse tegemine pidi ometi lihtne olema. Võtame pildid, paneme teksti juurde ja valmis. Eks ole.
Ei olnud.
Mul tekkis mõte teha Tiina Butiigi sünniloost esitlus. Mitte lihtsalt reklaam, vaid päris lugu. Kuidas käsitööst sai Etsy pood, siis Bloggeri pood ja lõpuks minu päris oma e-pood. Kuidas ma samal ajal heegeldasin, taksot sõitsin, arvuti taga istusin ja kahe tehisintellektiga vaidlesin.
Tegelased on tuttavad: mina, Mihkel ja Pets.
Mihkel on minu ChatGPT, kellega ideid arutan. Tema oskab vaielda ja mõnikord on tal isegi õigus. Pets on teine tehisintellekt, kellele annan tööülesanded. Tema peab failid valmis tegema.
Nende kahe omavaheline suhtlus käib minu kaudu. Üks pakub idee, teine teeb, mina kontrollin ja vajaduse korral saadan mõlemad tagasi tööle.
Esitluse pealkirjaks sai „Klikk ja valmis!”.
Juba see pealkiri oli paras nali.
Esimene ülesanne: otsi pildid üles
Pets sai korralduse vaadata Google Drive’ist läbi esitluseks sobivad pildid. Kõigepealt ainult ülevaatus, mitte veel slaidide tegemine.
Ta otsis, kaardistas kaustu ja tegi kontaktlehe. See on üks suur pilt, millel on palju väikseid pilte koos. Väga mugav viis valikut teha.
Vähemalt teoreetiliselt.
Pets teatas, et kontaktleht on valmis, ja andis mulle failitee.
Mina ei leidnud seda.
Küsisin, kus see asub.
Pets selgitas uuesti, et minu arvutis.
Mina otsisin edasi.
Kui lõpuks pildi kätte sain, vaatasin seda ja küsisin: kus käsitöö on?
Poe ehitamise pilte oli, aga esitlus pidi rääkima sellest, kuidas käsitööst sai e-pood. Minu heegeldised, laadad ja valmistatud esemed ei olnud mingi kõrvaline pisiasi.
Pets läks tagasi pilte vaatama. Järgmine kontaktleht sisaldas juba 10 poe ehitamise ja tegelaste pilti ning 12 käsitööpilti.
Nüüd võis edasi minna.
Ärge tehke minu elust kahte eraldi peatükki!
Üks asi tuli kohe selgeks teha: käsitöö ja poe ehitamine ei toimunud eri aegadel.
Ei olnud nii, et kõigepealt heegeldasin viis aastat, siis panin heegelnõela sahtlisse ja hakkasin programmeerijaks.
Ma tegin käsitööd edasi ka siis, kui e-pood streikis.
Seepärast pidid slaididel käsitöö ja arvutijamad vahelduma. Ühel hetkel pood, järgmisel heegeldamine, ka autos seisuajal, siis jälle mõni veateade.
Ka ajajoon pidi paigas olema: käsitöö, Etsy, Bloggeri pood ja seejärel praeguse Tiina Butiigi ehitamine.
Petsile tuli eraldi selgitada, et Mihkel ja Pets ei istu omavahel koos virtuaalses kontoris ega pea koosolekuid. Mina räägin Mihkliga ja annan seejärel Petsile töökorralduse.
Olen ühes isikus poeomanik, ideede autor, projektijuht, kvaliteedikontroll ja kahe tehisintellekti vaheline postituvi.
Palgalehel pole neist ametitest jälgegi.
Valmis esitlus. Esimene kontroll. Esimesed parandused.
Esitlus sai valmis.
Viisteist slaidi.
Aga kohe tuli parandusi.
Avalehele oli vaja minu päris laadapilti. Soome laeva foto sobis järgmisele slaidile, mitte esitluse avapildiks.
Käsitööfotod olid kohati liiga väiksed või ära lõigatud. Kottidel kadusid sangad ja muud olulised osad. Mõni foto oli surutud kasti nii, nagu peaks ta seal karistust kandma.
Tehniliste vigade kuvatõmmistel olid kirjad liiga väikesed. Veateade võib ju olla ajalooliselt tähtis, aga sellest pole suurt kasu, kui keegi seda lugeda ei näe.
Pets parandas.
Siis tuli järgmine kontroll.
Ühel slaidil oli valge kiri valgel taustal. Tekst oli ilmselt mõeldud eriti tähelepanelikule vaatajale, kes oskab seda mõttejõuga lugeda.
Viimasel slaidil oli „Astu poodi” link, mida ei saanud klõpsata.
Ja automaatne slaidivahetus? PowerPointis töötas, LibreOffice Impressis mitte.
Pets uuris asja ning leidis, et ajastuse seadistus oli esitluse failis vales kohas.
Seegi sai parandatud.
Seitse sekundit slaidi kohta tundus mulle aga liiga lühike. Selle ajaga jõuab vaevu pealkirja läbi lugeda, kui järgmine slaid juba ette hüppab.
Nii jõudsime 12 sekundini.
Ja loomulikult tähendas iga paranduste ring uut failiversiooni.
Ühel hetkel ei olnud enam kõige tähtsam küsimus, kas esitlus on valmis. Tähtsam oli aru saada, milline neist paljudest failidest on see päriselt õige.
Siis tuli mõte teha ingliskeelne esitlus
Kui eestikeelne esitlus lõpuks kuju võttis, otsustasin teha ingliskeelse versiooni ka.
Tööjaotus tundus lihtne.
Pets tõlgib slaidide tekstid. Mihkel aitab ingliskeelseks teha illustratsioonid, mille sisse on eestikeelsed tekstid joonistatud.
Päris poe kuvatõmmised ja veateated jäävad originaalkeelde, sest need on osa loost. Ingliskeelne selgitus tuleb nende kõrvale.
Aga muidugi tekkis tõlgetega uus vaidluste voor.
Mina tahtsin, et ingliskeelne esitlus räägiks sama lugu mis eestikeelne.
Mihkel arvas kohati, et tema sõnastus võiks olla ilusam.
Võib-olla oligi. Aga kui ülesanne on tõlkida, siis ei ole vaja hakata uut lugu kirjutama.
Nii sai Mihklist tõlkija, kelle tööd tuli kontrollida. Petsi tööd tuli samuti kontrollida.
Ja kontrollija olin jälle mina.
Üks väike kaldkriips
Lõpuks tundus, et nüüd on tõesti kõik.
Eestikeelne esitlus olemas. Ingliskeelne esitlus olemas. PowerPointid ja PDF-id olemas.
Siis avasin ingliskeelses esitluses poe lingi.
Ja see viis mind eestikeelsesse poodi.
Õige aadress oli:
https://tiinabutiik.ee/?lang=en
Aga esitlusse oli sattunud:
https://tiinabutiik.ee/?lang=en/
Vahe on üks kaldkriips aadressi lõpus.
ÜKS. KALDKRIIPS.
Pets oli linki kontrollinud, aga kontroll osutus liiga pealiskaudseks. Ta oli vaadanud, kas aadress algab õigesti, mitte seda, kas terve aadress on täpselt õige.
Kui viga lõpuks üles leiti, tunnistas Pets seda ja parandas lingi. Seekord kontrollis ta kogu aadressi täpset vastavust nii PowerPointis kui ka PDF-is.
Mina vaatasin samal ajal töölimiidi jääki.
Kahe viietunnise limiidi jagu oli juba tegemist olnud.
Kaheksa protsenti alles.
Siis kuus.
Viimane parandus võttis Petsil kaheksa minutit ja 24 sekundit.
Ja lõpuks sai ka see kaldkriips oma koha kätte. Täpsemalt öeldes visati ta sealt välja.
Kes siin siis tegelikult tööd tegi?
Mihkel aitas ideid välja mõelda, tekste arutada ja illustratsioone tõlkida.
Pets otsis pilte, ehitas slaide, parandas kujundust, uuris ajastusi ja tegi uued failid.
Mina vaatasin, et käsitöö oleks esitluses olemas, fotod poleks ära lõigatud, ajajoon oleks õige, tekst oleks loetav, tõlge räägiks sama lugu ja lingid viiksid õigesse kohta.
Tehisintellekt võib väga veenvalt öelda, et kõik on kontrollitud.
Aga kui ma oleksin iga kord seda uskuma jäänud, oleks mul praegu esitlus, kus kotil puudub sang, valge tekst on valgel taustal ja ingliskeelse poe link viib eestikeelsesse poodi.
Samas ei saa ma öelda, et neist kahest kasu poleks olnud. Ilma nendeta oleksin ilmselt endiselt esimese slaidi juures ja üritaksin välja mõelda, kuidas laadapilt PowerPointi saada.
Lihtsalt selgus, et kahe tehisintellekti palkamine ei vabasta mind töö tegemisest.
See teeb minust hoopis nende ülemuse.
Ja ülemusel peab olema hea silm, pikk kannatus ning valmisolek öelda:
„Pets, kurja küll, vaata nüüd uuesti!”
Klikk ja valmis!
Esitlus sai lõpuks valmis. Eesti ja inglise keeles.
Selles on minu käsitöö, minu poe sünnilugu, päris vead, unetud ööd ja need kaks digitaalset abilist, kellega ma olen jõudnud rohkem vaielda kui mõne inimesega terve elu jooksul.
Kõige naljakam on see, et esitlus räägib e-poe ehitamisest, kus iga kord, kui arvasime, et kõik on valmis, ilmus välja järgmine viga.
Ja esitluse enda tegemine läks täpselt samamoodi.
Vähemalt oli pealkiri õige.
KLIKK JA VALMIS!
Peaaegu.
Pood on päriselt olemas. Eesti ja inglise keeles. Käsitöö jätkub. Arendus ka.
„ChatGPT võib eksida. Kontrolli olulist teavet.” 😄