Kõik algas täiesti süütust küsimusest.
Kas V-kaelusega pluusile ka kraed on?
Ei olnud.
Oleks võinud vastata, et ei ole. Normaalne inimene olekski ilmselt nii teinud.
Mina vaatasin oma kraesid ja mõtlesin: oot, misasja, miks ei ole?
Ja sellega oli rahu majast läinud.
Küsija ise jättis asja septembrisse. Ma olen piisavalt kaua siin ilmas elanud, et teada, mida „septembris vaatame” vahel tähendab. Võib-olla vaatame. Võib-olla ei vaata. Võib-olla on septembriks inimene unustanud nii minu, krae kui ka selle, et tal üldse V-kaelusega pluus olemas oli.
Aga minul oli mõte juba peas.
Ja see on palju hullem.
Pinterest on ohtlik koht
Minu pea ei ole prügikast, kust kõik maailma heegelmustrid vajaduse korral välja hüppavad. Seega läksin sinna, kuhu inimene sellises olukorras läheb.
Pinteresti.
See oli viga.
Mitte sellepärast, et ma midagi ei leidnud. Vastupidi. Ma leidsin liiga palju.
Ühest V-kaeluse kraest sai üsna kiiresti mõte teha mitu erinevat. Sest kui juba proovida, siis miks teha üks, kui saab teha neli.
Nii sündisid Must Täht, Öölill, Valge Tilk ja Valge Võlv.
Kõik on erinevad.
Must Täht on must kuldse metallikniidiga ja rohkem selline esiosa-kaunistus.
Öölill on väiksem, samuti musta ja kuldsega, keskel heegeldatud roos.
Valge Tilk sai loodusvalgest puuvillast ja taha pärlhelme.
Valge Võlv on laiem ja sirgem.
Tema on praegu see, keda ma vaatan ja mõtlen: ei.
Valmis ta ju on.
Aga mulle ei meeldi.
See ei tähenda, et krael midagi viga oleks. See tähendab lihtsalt, et minul on jälle mingi kiiks. Enne tärgeldamist ma teda lõplikult heaks ei kiida. Tärgeldame ära ja vaatame uuesti.
Teised said kergema tärgeldusega juba hakkama.
Ja nüüd võiks ju lõpetada
Võiks.
Neli erinevat V-kaelusele mõeldud kraed on täiesti piisav vastus küsimusele, kas mul V-kaelusele midagi on.
Aga vahepeal jäi Pinterestis ette järgmine asi.
Selline… manisk. Rinnaesine. Midagi krae ja ehtedetaili vahepealset.
Ma isegi ei tea veel, kuidas ma seda nimetan.
Aga ma tean ennast piisavalt hästi.
See on halb märk.
Bim ja Maimu
Maimu vaatas nelja kraed.
„Ilusad,” ütles ta.
Bim vaatas ka.
Pikalt.
„Mis on?” küsis Maimu.
„Ma mõtlen.”
„Mida?”
„Inimene küsis ühte kraed.”
Maimu vaatas lauale.
Neli kraed.
Siis vaatas mind.
„Tal on õigus.”
Bim jäi silmanähtavalt rahule.
Kui mõni neist kraedest sulle silma jäi, siis nad on Tiina Butiigis olemas.