On hommik. Vaikne, udu tõuseb üle aasa ja päike alles sirutab end esimeseks soojaks. Selline hetk on täpselt see, kust minu kraed oma nime said – Hõbekaste ja Väike leheudu. Kaks täiesti erinevat, aga sama hingega käsitööd, mis sündisid hetkedest, kus vaikust oli rohkem kui sõnu ja lõng kuulas mind vaikides. Need kraed ei ole pelgalt kaunistused, vaid…
Leeni ei räägi palju. Ta lihtsalt istub seal laua keskel – tasane, hele, pitsiline – ja ootab, et keegi paneks kannu tee peale ja võtaks aja maha. See heegeldatud puuvillane pitslaudlina on saanud nime “Lepalehe Leeni” mitte juhuslikult. Lepp on Eestis nii tavaline, et me tihti ei märkagi selle ilu. Nii nagu me ei märka, kui rahulik ja soe on üks lihtne valge…
Mõnikord alustad väikest projekti ja arvad, et valmib lihtne sall. Aga siis märkad, et su silmused kasvavad ja muster laieneb – lõpuks katad sellega peaaegu poole lossi. Nii sündis see rätik, mis kasvas justkui oma elu elama hakates. Inspiratsiooni andsid mustlaslikud värvid – valge, punane ja must – need samad, mis on sajandeid kandnud endas…
Laudlinad ei ole lihtsalt kangas – need on mälestused, hool ja aeg, mis heegelnõela ümber keerlevad. Iga sõlm, iga muster räägib oma loo, mida saab tunnetada ja hinnata ainult siis, kui käed on teinud, silmad on jälginud ja süda on pannud tükikese armastust. Mul on valikus kaks erilist laudlinat, mis ei ole mitte ainult kaunid,…
Ja salli uus omanik tundub rahul olevat, vähemalt ma nii loodan seda:)
Ammu juba liikus mõte teha endale kleit, aga kleidini ma ei jõudnud- ainult seelik. Aga kuna mulle tundus, et mul ei ole ainsatki pluusi, mis sobiks selle seelikuga kanda, tuli ka pluus valmis teha. No muidugi oli algus raske ja kui on raske, tuleb pöörduda sõbra poole. Kes on sõber? Eks ikka google. Tuulasin mööda…
