Punane Pesa Tarsani köis leidis lõpuks oma koha Mul on viimasel ajal tekkinud üks väike probleem. Või noh… tegelikult päris suur. Ma lihtsalt ei suuda Maximas allahinnatud lilledest mööda kõndida. Mõni pääseb minuga koju, mõni jääb poodi oma uut omanikku ootama. Nii on juhtunud, et kodus on lilli juba rohkem, kui aknalaudadel ruumi. Selle väikese…
Kõik algab väikestest sammudest – kroonleht haaval, südamik haaval, leht haaval. Heegeldad, lisad traadi kuju hoidmiseks, kinnitad iga kroonlehe õigesse kohta. Ja siis tuleb hetk, kus käes on varre tegemine – tugev traat, roheline kleeplint ja lõpuks kinnitad lilled potti. Mina panin põhja kipsisegu ja katsin päris orhidee mullaga. Nikerdamist jagub, aga lõpptulemus on seda…
Mõnikord juhtub nii, et üks suur mõte veab teise kaasa. Kui olin juba end suurelt proovile pannud ja alustasin uhke uksekardinaga, siis tundsin, et vaja on ka midagi väiksemat – midagi, mis igasse tuppa sobib. Nii jõudsingi seinakaunistuste juurde – ja no ausalt öeldes, elupuud ei saa vist kunagi liiga palju olla. Sellised käsitsi tehtud…
Laudlinad ei ole lihtsalt kangas – need on mälestused, hool ja aeg, mis heegelnõela ümber keerlevad. Iga sõlm, iga muster räägib oma loo, mida saab tunnetada ja hinnata ainult siis, kui käed on teinud, silmad on jälginud ja süda on pannud tükikese armastust. Mul on valikus kaks erilist laudlinat, mis ei ole mitte ainult kaunid,…
Need padjad said tehtud lihtsalt sellepärast, et mul oli vaja midagi pehmet, rahulikku ja natuke vanamoodsat. Mitte seda moodsat “minimalistlikku beeži”, mida praegu igal pool topitakse, vaid päriselt hubast asja. Fileeheegeldus on üks neist tehnikatest, mis kõrvalt vaadates tundub lihtne. Tegelikult tähendab see lõputut lugemist, harutamist ja vaikset vandumist omaette. 😄 Padjakatted heegeldasin puuvillasest niidist…
